Mesi & Soolavesi

Südames on jälle auk. 

Taaskord valu, mis on juba tuttavaks saanud
ent siiski mitte miski, mida ootan või meeleldi vastu võtan. 

Käed on nõrgad, ranne roomab, küünarnukk pehmunud,
sõrmed on kivid ja keha ei tundu inimlik.

Sees on tühjusekamber, mis on täis valu. 

Kõhus on samal ajal kraater ja tormav meri.

Pingeliin jookseb mööda keha.

Pea tahab õlgadelt maha veereda.

See kõik on juba vana. Korduv. Mitte midagi uut. 

Ma ei oota seda, ma ei võta seda meeleldi vastu,
ent lepin selle tulekuga iga kord kui valin uskuda armastust. 

Olla jälle viirastus...

Lahti ühendatud elujõust ja kõigest sellest, mis elu elamiseks teeb. 

Enne und vihmasadu.

Ärgates kõhuvalu. 

Ängistus. Kahetsus. Lootusetus. 

Lein. 

Mul pole enam peale kahte päeva nutmist pisaraida alles. 

Mu süda kivistumas iga mööduva minutiga. 

Väike lootusekiir taaselustumiseks säramas pragude vahelt. 

Kiir, mida tahan samblaga kinni katta, end ära peita. 

Mitte midagi muud mind elus ei hoia,

ainult mesi ja soolavesi.